Ego takistuse kadumine ja emotsioonide vallandumine
Ma olen viis aastat hoogu võtnud, et osaleda Eric Edmeades’e Speaking Academy’l. Seekord võtsin ma julguse (ja raha :D) kokku ja tegin selle ära. Ma teadsin, et see saab olema transformeeriv kogemus, kuid mitte miski ei valmistanud mind ette selle tõeliseks sügavuseks. See 5 päeva Speaking Academys kulmineerus mulle finaali pääsemisega, oma siiani parima kõne esitlusega ja kõige tipuks veel rahvahääletuse tulemusel selle võistluse võitmisega.
Kuid minu jaoks on suurim võit see, mis oli tegelikult selle kogemuse taga. Nende viie päeva jooksul kogesin läbi aastajagu emotsioone – täielikust mentaalsest põhjast, kus mu emotsioonid vabanesid lahmavate pisaratega, kuni eufooriani välja, kus ma tundsin, et olen kõigeks võimeline. Selline mentaalne läbielamine, kus meie keha justkui hakkab oma elu elama, on kogemus, mis tundub hirmutav, aga olles viimaste aastate jooksul järjest rohkem oma keha kuulama õppinud, oli see kontrollitud keskkonnas minu jaoks parim asi, mis juhtuda sai. Lastes sellel kehasse kogunenud pingel vabaneda, leidsin oma hääle ja oma tõelise missiooni.
Õppimiskeskkond
Ma tean, et drastiline õppimisviis, kus kõik sinu piirid pannakse proovile, ei ole kõigi jaoks. Nagu ka mina, olid kõik seal olevad inimesed valmis, et see viis päeva saab olema üliintensiivne. Olen oma veel võrdlemisi lühikese elu jooksul aru saanud, et selline intensiivne keskkond on mulle suurte muutuste loomiseks hädavajalik – minu varasem kogemus ukselt-uksele raamatumüügis näitas seda mulle selgelt.
Siiski, sellist transformatsiooni, nagu ma kogesin, ei oleks saanud saavutada ilma selle toetava ja kontrollitud keskkonnata, mis meile loodi. Selle viie päeva eesmärk oli lasta meil läbi kogeda asju, mida inimesed kogevad läbi 10 aasta jooksul oma avaliku esinemise karjääris. Et kogeksime läbi läbikukkumised, rasked hetked, tohutud pinged niimoodi, et kui me läheme välismaailma, siis mitte miski ei liiguta meid enam.
Nende viie päeva lõpuks olime me kõik kohas, kus suvalise hetkel ootamatult mikrofoni saamine ei tekitanud enam üldse pinget – selle asemel oli tekkinud “pole probleemi” mentaliteet. Intensiivsed koolitused suruvad sind nurka ja siis hakkab päriselt välja tulema see, mis sinus tegelikult peidus on. Ja tihtipeale me üllatame ennast, kui tugevad me sisemiselt oleme.
See olen mina. Sigrit.
Oled sa kunagi tundnud, et oled endaga nii heas kontaktis, et sind on raske kõigutada või leida endas midagi uut? Naljakas, kuidas need hetked on tavaliselt just see koht, kus mulle tõestatakse vastupidist. Speaking Academy alguses ma arvasin, et mul on väga kindel selgus oma eesmärgi ja suuna suhtes, aga mida päev edasi, seda rohkem pidin silmitsi seisma mitmete hirmudega, mis panid mind endas kahtlema.
Esimene pinge tabas mind kohe, kui mõistsin, et koolitusel osaleb palju inimesi, kes tunnevad mind kui Sigritit — inspiraatorit, kogukonna juhti, “Inspiraatorid” podcasti eestvedajat, inimest, kes on aidanud sadu ja tuhandeid inimesi siin Eestis. Ma tundsin, et minult oodatakse suuri saavutusi, ja see tekitas minus tugevat survet neid ootusi ka täita. See stress ei tulnud ainult väljastpoolt, vaid ka minu enda seatud kõrgetest ootustest.
Alguses hoidis mind tagasi mõte, et ma olen ju Sigrit – inimene, kes ei karda esineda ja saab kõigega hakkama. Märkasin, kuidas minuga käib kaasas pidev ootus: “Sigrit tuleb alati kõigest läbi.” See oli üks asi, mida ma esimesel paaril päeval väga palju proovisin maha raputada, sest see ootus nii teiste kui enda poolt pani mind küsima: “Aga mis siis kui ma ei saa hakkama?”. Hoolimata kogemustest minu elus, olen ma ikkagi tavaline inimene oma hirmudega, mis on keha naturaalne reaktsioon, isegi siis kui Olen Sigrit.
Lisaks oli hirm, et kas suudan leida oma lugudele väärilise õppetunni sinna nii, et ei vähendaks loo tähtsust minu jaoks. Mõned lood on nii isiklikud, et ma pole neid avalikult jaganud, sest nendel on väga oluline osa minu elust ja need on kujundanud mind selliseks, kes ma täna olen. Äkki teised ei mõista minu loo sügavust ja tähtsust? Minu jaoks on alati oluline, et inimesed saavad väärtust sellest, mida ma teen ja jagan.
Mida paljud minu kohta ei tea on see, et olen loomu poolest väga emotsionaalne inimene. Eriti siis kui olen väsinud. Need viis päeva olid emotsionaalselt väga kurnavad. See pidev intensiivsus viis mind piirini, kus ma tundsin, et enam ei suuda. Ja just seal, kus väsimus ja emotsioonid olid kõige tugevamad, hakkasid minu sees suurimad muutused toimuma.
Kas ma päriselt pean kõigega ise hakkama saama?
Esimesel kolmel päeval oli mul seletamatul kombel tohutu peavalu, mis 3. päeva õhtuks oli muutunud väljakannatamatuks. Mu keha andis märku, et midagi on paigast ära.
Asse Sauga, kes oli ka koolitusel osaleja ja kellega oleme koostööd teinud, oli parajasti minu läheduses, kui ma lihtsalt möödaminnes ütlesin, et mul on tohutu peavalu. Ja ta küsis: ” Kas sa soovid abi?” Ma vastasin: “Ei”
Ma olen harjunud, et ma saan oma probleemidega ise hakkama ja ma ei taha teisi nendega koormata, eriti olukorras, kus ma ise täpselt ei tea, milles probleem on. Ka sellel hetkel ütlesin endale, et küll ma ise sellega hakkama saan, surudes seda valu valuvaigistite abil alla.
Paljud meist on tegelikult selles olukorras, kus tunneme, et midagi on nii pagana valesti, aga sa lihtsalt ei suuda selgitada, mis see on. Tollel hetkel ma olin selles kohas, kus ma tundsin, et ma ei tea miks mul nii valus on või miks mu keha niimoodi reageerib. Ma ei taha abi küsida, kui ma ei oska inimestele öelda, milles on probleem.
Emotsioonid valla: sügavate emotsioonide ja trauma vabanemine
Möödus paar minutit sellest, kui Asse pakkus abi, kus ma tundsin, et see valu hakkas ületama mu taluvuse piire. See oli nii valus aga ma ikka ei teadnud, mis mul viga on. Ma kõndisin ringi, proovides oma fookust valult kõrvale viia, aga ma tundsin, kuidas külma vapped hakkasid läbima mu keha, justkui oleksin palavikus. See oli hetk, kus sain aru, et see on liiga valus, et seda üksi läbi teha. Mul oli abi vaja!
Ma pöördusin Asse poole, tundes samas piinlikkust, et olin just tema abist keeldunud. Kuid see valu ei lasknud mul enam oodata ja ma küsisin: “Kas ma võin nüüd abi küsida?” Alles siis, kui aktsepteerisin, et vajan abi, said asjad muutuma hakata. Asse aitas mul seda energiat juhtida ja ma tundsin, kuidas mul lihtsalt pisarad voolasid. Ma ei osanud mitte millegagi seda seostada. “Kõik on ju hästi. Aga miks see nii valus on ja miks mu pisarad voolavad, miks see kõik lihtsalt välja tuleb?”
Me tegime energia juhtimist umbes 10 minutit. Ja siis Asse küsis mu käest, et: “Mida sa tunned, et sul on praegu vaja?” Ma teadsin sellele vastust. Ma teadsin, et ma tahan lihtsalt kogu kõrist karjuda. Nii valjult ja nii sügavalt hingest… Ma tahtsin lihtsalt karjuda.
Asse arvas, et päris karjuma vist ei saa hakata ja uuris: “Kas sa tunned, et sa saad selle ohkesse suunata?” Ma mõtlesin, okei, ma katsetan, aga see saab olema valju ohe. Me läksime ühte eraldi ruumi. Ja kui uks mu selja taga sulgus, siis ma tundsin, et mul on vaja kontrollist täiesti lahti lasta. Ja ma lihtsalt karjusin…Ma lihtsalt karjusin ja nutsin, see ei olnud ohe. See kõik pidi karjena välja tulema.
Pisarad voolasid mööda mu nägu alla justkui oleks need tammist korraga vabanenud. Mu jalad muutusid nõrgaks ja ma vajusin põrandale istuma, lastes oma kehal täielikult kontrollist vabaneda. Mu pisarad ei katkenud veel tükk aega ja ma teadsin, et mul tuleb lihtsalt lasta endal olla ja kõigel välja tulla. See oli nii vabastav, et ma ei tahtnudki lõpetada.
Kui me olime Assega selles emotsioonide vabanemise järgses vaikuses. See oli nii vali vaikus, et ma hakkasin korraga kogu hingest naerma. Ühel hetkel ma lihtsalt karjun ja nutan, teisel hetkel ma lihtsalt naeran kogu südamepõhjast. Kogu see kogemus oli minu jaoks nii vabastav. Sellest vabanemisest tuli ka selgus, mis on see lugu, mida ma rääkida tahan.
Lugu
Kui ma olin 18, siis olin Itaalias vahetusõpilane. Ühel päeval sain oma ema käest kõne, et mu vanaema vähk on tagasi. Ja ainukene lootus, mis meil oli tol hetkel, oli see, et ma jõuaksin välismaalt tagasi, enne kui ta meie juurest ära läheb. Minu vanaemal on minu isiksuse loomise juures olnud väga-väga suur osa. Tema oli see inimene, kes tutvustas mulle muusikat ja laulmist. Muusika on alati minu jaoks olnud üks minu baas asjadest, mida ma tegelikult ei olegi väga palju välja toonud, sest ma olen alati tundnud, et see on see, mis on minu oma. See minu hinge pai, mida ma ei tahagi teistega nii väga jagada. Minu vanaema tõi muusika selle erilise asjana minu ellu ja see on see, mida minu vanaema minu jaoks tähendas – ta oli esimene, kes tutvustas mulle läbi muusika minu häält.
Kui ma jõudsin tagasi Eestisse, siis esimene koht, kuhu ma läksin, oli mu vanaema kodu. Seistes tema magamistoa uksel, kus ta nurgas voodi peal lebas, tundsin, et mu kõri tõmbub kokku. Minu jaoks oli kirjeldamatult valus näha inimest, kes on minule nii kallis sellises seisus. Ta oli lihtsalt luud ja nahk, lihtsalt vari sellest elujõulisest naisest, keda ma viimasel kohtumisel nägin.
Aga ma teadsin, et ma ei tohi seal nutta, sest ma mäletasin vanaema sõnu, et ta ei taha, et tema surma üle inimesed nutaksid. See võis olla üks viimaseid hetki, mis ma temaga koos veedan, ja ma ei tahtnud, et ta näeks ainult kurbust. Hoidsin oma pisaraid tagasi. Läksin tema voodi kõrvale ja istusin maha, võtsin ta käe, mis tundus nii habras, et kui ma kogemata pigistan seda, siis see läheb katki.
Ma ei osanud mitte midagi muud teha, kui see, et ma hakkasin laulma ühte unelaulu, mida ta meile tihti laulis. Mu vanaema ei olnud enamuse ajast teadvusel ja me ei teadnud, millal ja kas ta üldse teadvusel on või mitte. Aga sellel hetkel, kui ma laulma hakkasin, siis ta avas oma silmad. Hästi kähiseval häälel ütles ta mulle vaevaliselt: “Lapsuke, mina ei saa enam laulda.”
Tollel hetkel ma ei mõistnud kui tähtsad need sõnad tegelikult olid. See oli justkui kahetsus, et ta ei saa enam oma häält kasutada. Järgmisel päeval mu vanaema lahkus meie seast. See oli üks raskemaid hetki minu senises elus…
Lugu oli nüüd teada, aga õppetund?
Olles leidnud endas selle loo, hakkas mind aga häirima see, et ma tundsin, et mul ei ole sõnumit, mis on seda lugu väärt. Ma jõudsin viimastel päevadel mitme erineva sõnumini, mida justkui saaks see lugu rääkida, aga sisimas ma tundsin, et see pole see. Need mõtted, need sõnumid ei ole väärt seda lugu ja selles olevat valu. Ma hakkasin endas kahtlema, sest ma ei tahtnud seda lugu rääkida siis, kui mul ei ole sellele väärilist sõnumit.
Veel pingeid peale…
Selle looni jõudes tundsin, et isegi kui ma ei tea veel, mis on see sõnum selle loo taga, siis tahan just seda lugu rääkida – millegipärast tundus see tähtis. Nii suur soov oli seda jagada, et palusin Agnesel teha postituse, et inimesi finaali vaatama kutsuda – teadmata, kas ma saan üldse finaali, et seda lugu jagada. Esimest korda tundsin ka seda, et mulle on väga tähtis mu vanaemapoolsete sugulaste kohalolu minu tegevuses, sest see lugu rääkis mingil määral meie kõigi lugu.
No kanna siis seda pinget, et oled teised üles kütnud ja sa isegi ei tea, kas oled piisavalt hea, et finaalis osaleda…
Kuula oma keha
Kogu see teekond oli mulle suur emotsionaalne õppetund – usaldada oma keha, lasta emotsioonidel endast läbi minna. See emotsionaalne läbielamine ei olnud minu jaoks hirmus. Olen läbi erinevate kogemuste õppinud, et pean oma keha kuulama. See kogemus oli taas üks meeldetuletus sellele. Erinevad valud, värinad, keha vibreerirmised, energia surinad on keha viis meile märku anda, et kusagil on mingi blokeering, mis tahab meie seest välja saada. Ja sellega tuleb tegeleda nüüd ja kohe.
Ma olin saanud oma õppetunni keha mitte kuulamisest tollel samal aastal vahetusõpilaseks olles. Ma tulin sealt tagasi traumaga, sest ma olin aasta aega tagasi hoidnud oma emotsioone, oma nutmist, oma naermist. Sellepärast, et ma pidin mahutuma tolle kultuuri piiridesse ja ma tundsin, et ei saanud olla üldse mina ise. Ma olin väga hea iseenda allasurumises. Kuid mis oli selle hind?
Aasta aega tagasi hoitud minu tõeline olemus ja mõni päev peale minu tagasitulekut vanaema lahkumine, tekitasid mulle pooleks aastaks hüsteerilised nutuhood, mida ma absoluutselt ei saanud enam kontrollida. Kuniks ma lõpuks aru sain sellest keha sõnumist. Kui sina ei kuula mind, siis mina ei kuula enam sind ka. See oli see, mida mu keha mulle ütles.
Ma ei hoia enam emotsioone tagasi. Ma elan emotsioone palju tugevamalt läbi kui võib-olla keegi teine. Sellepärast ei piirdunud ma ka kolmanda päeva õhtul lihtsalt ohkega. Sest ma tean nüüdseks, et iga minu keha reaktsioonil, igal emotsioonil on mulle sõnum, miks see üles tuleb.
Mis juhtub, kui ego kiht ajutiselt kaob?
Me ei saa üle ja ümber sellest, et suurte muutustega käib alati kaasas ka meie ego. Ego on meie kaitsekiht, mille ülesanne on hoida meid elus ja meid kaitsta. Kuigi ego on meie elus tähtis, on see tihtipeale ka takistuseks muutuste loomisel. Püüdes meid veenda, et kõik on juba praegugi hästi.
Viimasel päeval kogesin ma aga lõpuks seisundit, kus minu ego kiht ajutiselt kadus. Selle päeva hommikul ärgates tundsin, et ma ei tea, kas ma suudan kohale minna. Egole ei meeldinud see suur muutus, mida kogesin. Ta tahtis “oma” kontrolli tagasi. Ühtäkki olid mu peas mõtted: “Ma loodan, et Eric arvab, et mul on vaja seda õppetundi ja ta ei pane mind ei semifinaali ega finaali rääkima.” Ma tundsin, et ma olen lihtsalt nii väsinud sellest emotsioonide tulvast. Ja mul oli järgi ainult see mentaliteet, et “Ah pekki kah. Teeme ära. Lihtsalt lähme kohale.”
Ja siis hakkas looma. Ehk lõpuks tuli ka see õppetund sellele loole taha: Sinu hääl saab elada kauem kui su keha – saad muuta selle surematuks.
Ego kadumine on huvitav seisund, kus eneseteadvuse piirid hajuvad ja inimene ei identifitseeri end enam oma saavutuste, vigade ega sotsiaalsete rollidega. Kuigi see võib tunduda hirmutav, kaasneb sellega sageli sügav eneseteadvuse kasv. Minu kogetud emotsioonide sügav vallandumine on tihti osa sellest protsessist, kus vana identiteet laguneb, et teha ruumi millelegi uuele. Ego ei ole halb, aga vahel on vaja end sellest kaitsvast kihist välja murda, et näha enda suuremat potentsiaali.
Kogu see viis päeva oli justkui üles ehitatud selleks, et aidata meil läbi murda oma kestast. Ma pidin end viima emotsionaalsesse kurnatusse, et murda läbi ego takistustest ja leida iseennast kõige sügavamal tasandil.
Kokkuvõte:
Meie ego kihi all on peidus tohutu potentsiaal, mis ei saa väljenduda enne, kui me lubame endal lõhkuda mugavustsooni seinad. Oma keha kuulamine pole alati lihtne, sest vahel on keha sõnumid meile arusaamatud ja seletamatud. Kuid sellel teekonnal leitud selgus ja sisemine rahu on hindamatud. Iga raske hetk, mida oled läbi elanud, valmistab sind ette millekski suuremaks. See on tõend, et oled võimeline olema sina ise. Kui seisad silmitsi oma hirmudega ja liigud nendest läbi, avastad, et sul pole enam vajadust kuhugi joosta ega midagi tõestada. Sa oled lihtsalt sina ise — ja see on parim versioon sinust, mida maailmale näidata.
Soovid paremini inspireerida ja
samas luua endale ka püsiva sissetuleku
ning ajalise vabaduse?
Vaata lähemalt Inspiraatori teejuhi arenguprogrammi, kus on kõik vajalikud samm-sammulised juhendid, praktilised koolitused ja tehnilised abivideod, mille abil saad oma veebiäri edukamaks muuta.
Saad ise otsustada, kui kauaks ligipääsu materjalidele vajad!
Vaata Inspiraatori teejuhi programmi kohta lähemalt: https://sigritsaga.com/inspiraatori-teejuht/
Ei jõua ära oodata järgmist podcasti osa?
Ühine Inspiraatorid Facebooki grupiga ja saad vaadata #õppimisneljapäevade live sessioone koos teiste inspiraatoritega kuu aega enne kui need podcastina välja tulevad. Samuti saad jooksvalt tekkivatele küsimustele ka kiirelt asjakohased vastused.
Liitu Inspiraatoritega: www.facebook.com/groups/inspiraatorid/
Inspiraatorid podcast
https://www.instagram.com/inspiraatorid/
Sigrit Säga