Ma usun, et ka sina oled tundud ühel või teisel viisil seda olukorda, kus oled astunud eneseabi teekonnale, hakkad arendama nii ennast kui ka oma äri ning proovinud sellesse kaasata ka oma lähedasi, kuid nad pole selleks sammuks veel valmis.
Mida rohkem sa proovid neid aidata ja neile selgitada, miks see oluline on, seda kaugemaks ja tõredamaks nad muutuvad. Seda on väga raske kõrvalt vaadata, sest sinul on ju vastus nende hädadele, sa tead, et saaksid neid aidata, sest olid võib-olla ise nende olukorras alles mõni aeg tagasi.
Aga kuidas on võimalik neid siiski aidata?
OOTA, OOTA JA VEELKORD OOTA! Ma kohe selgitan miks.
Ma olin alles aasta aega tagasi veel selles samas situatsioonis oma väikse õe ja nüüd ka assistendi Agnesega. See on hämmastav, kui palju on selle ajaga muutunud. Neiust, kes kõndis toast minema, kui jutuks tuli eneseareng, tulevikuplaanid või isegi tervis, on saanud eneseabi raamatute neelaja, kes paneb enamuse õpitust praktikasse ja jagab uusi teadmisi meelsasti ka teistega.
Kuidas see juhtus?
Ma andsin talle võimaluse ISE selle teekonnani jõuda.
Varem ma tundsin, et kui ma tean, kuidas Agnest aidata, siis ma ju pean seda talle ütlema ja selgeks tegema, kuid nii käitudes lükkasin teda lahendusest aina kaugemale. Mida rohkem ma üritasin, seda vähem ta mind kuulas ning minu sõnad muutusid tema jaoks taustaheliks.
Kas selline situatsioonon ka sinu jaoks tuttav?
Aeg läks edasi, me kolisime mõlemad eri linnadesse ja suhtlesime peamiselt ainult siis, kui sattusime samaaegselt vanemate juurde, mis oli harva.
Eelmise aasta suvel käisime koos maasikaid korjamas, kus tekkis mõte teha lõõgastav tüdrukuteõhtu, mille puhul käisime ka kohvikus. Seal istudes ja rääkides ütles Agnes lause, mis jäi minu peas valjult kõlama:
„Sa oled täitsa normaalne, kui sa oma jamast ei räägi.“
See lause pani mind lõpuks mõistma, et olin oma „abistava sõnaga“ teda hoopis eemale lükanud. Tänaseks ma mõistan, et aidata saab ainult inimesi, kes seda tahavad ning vastavalt sellele muutsin oma lähenemist.
Enam vähen samal ajal pakkusin Agnesele võimalust mind abistades natuke lisaraha teenida, tema peamiseks ülesandeks oli live sessioonide monteerimine. Ta sai olla positiivses ja edasi liikuvas keskkonnas, kus keegi otseselt ei öelnud talle, et ta peab ennast muutma, ta lihtsalt pidi selle informatsiooni läbi töötama.
Minu suureks üllatuseks, nägin ainult mõni kuu hiljem ühes oma Facebooki grupis postitust, kus ta selgitas, et tänu sellele kogukonnale käis tema peas „klikk“ ja ta on valmis muutuseks. Ma ei teadnud, mida tunda või mõelda, ma olin lihtsalt nii uhke ta üle. Peale seda rääkisime pikalt, kuidas ta jõudis selle arusaamani ning mida teha edasi, olen talle sellest hetkest peale olnud toeks igal moel, kuidas oskan ja samuti ka tema mulle.
Ma olen väga õnnelik, et sain olla osa Agnese enesearengu teekonnast, see sai juhtuda ainult tänu sellele, et ma andsin talle ruumi ja aega ise selle teekonna alguseni jõuda.
Sa ei saa aidata inimest, kes ei taha abi, eriti kui ta ei tunnista, et tal on probleem. Ole neile toeks aga vali oma sõnu vastavalt sellele, mida nad on valmis kuulma. Parim asi, mida sellises situatsioonis teha, on oodata ja loota, et ta ise jõuab oma teekonna alguseni ning siis oled teda avatud kätega ootamas ja valmis aitama.
Agnese tegemisi saad jälgida:
https://www.facebook.com/mrs.akii
https://www.instagram.com/v2ikesed.sammud/